Teie ettevõtte kõige hõivatumad inimesed: heaoluväljakutsed, mis sobivad töötavatele vanematele

Igal heaoluprogrammil on grupp, mille see vaikselt kaotab, ja enamikus ettevõtetes on see grupp töötavad lapsevanemad. Mitte sellepärast, et vanemad ei hooliks oma tervisest – küsige ükskõik millise väikelapse vanemalt, mida ta annaks ühe katkematu une öö eest –, vaid sellepärast, et tavapärane väljakutsete ülesehitus eeldab midagi, mida vanematel pole: tühja pesa päevas. Ühisjooks kell 18 toimub lapse lasteaiast toomise ajal. Lõunatunni treening toimub ainsa vaba pooltunni ajal, mis oleks võinud minna lastearsti kõnele. Nädalavahetuse matk toimub sünnipäevapeo, jalgpallimängu ja poeskäigu ajal, mis hoiab kogu ettevõtmise toidetuna.

Nii vaatavad vanemad väljakutse teadaannet, teevad umbes nelja sekundiga arvutuse ega registreeru. Nad kurdavad harva. Nad lihtsalt jäävad vaikselt liitumata ja programmi osalusandmetesse tekib auk täpselt seal, kus asuvad inimesed, kes kõige rohkem vajavad taastumist, liikumist ja hetke, mil tunda end iseendana. Hea uudis on see, et lahendus on peamiselt ülesehituses ja aastas on selle tegemiseks õige hetk, milleni jõuame.

Päev ilma tühjade pesadeta

Alustage sellest, et võtate lapsevanema päeva tõsiselt kui disainipiirangut. Tüüpiline kahe töötava vanemaga koolilastega leibkond elab graafiku järgi, mille tolerants on nagu lennufirmal: ärkamine, söötmine, riietamine, lõunakarbi pakkimine, kooliteekond, töö, lapse järele minek või huviringide logistika, õhtusöök, kodutööd, vann, magamaminekuläbirääkimised ja siis õhtujääk, kus valik on pesu, postkasti, elukaaslase ja teadvusetuse vahel. Selles päevas pole pesa sildiga „heaolu“. Seal polnud ühtegi pesa, millel oleks mingi silt. Iga väljakutse, mis nõuab uut ajablokki, palub vanemal võtta see aeg kuskilt – ja seda kuskilt pole.

Seetõttu põrkavad heatahtlikud heaolunõuanded vanematelt nii usaldusväärselt tagasi. „Võta lihtsalt kolmkümmend minutit endale“ ei ole nõuanne, see on aritmeetika, mis ei klapi. Disainivastus ei ole uue aja väljalõikamine. See on heaolu sidumine ajaga, mis on juba olemas. Käitumisteadlased nimetavad seda harjumuste virnastamiseks.

Vaadake vanema päeva uuesti, seekord lugedes minutite asemel liikumist. Jalutuskäik kooli ja tagasi – kaks korda, sest lapse järele minek on olemas – on paar tuhat sammu. Mänguväljaku tund on kükid, väljaasted, sprindid ärajooksnud tõukeratta järel ja lapse ronimisredelile tõstmine neljakümnendat korda. Magava nelja-aastase trepist üles kandmine on raskusega kandmine, mis teeniks igas jõusaalis tunnustava noogutuse. Laupäeval lastega rattasõit on rattasõit. See kõik loeb ja suurem osa sellest on nähtamatu programmidele, mis on ehitatud idee ümber, et treening on eraldi, ajastatud, lasteta sündmus.

Ümbermõtestamine, mida tasub omaks võtta – personaliosakonnal ja vanematel endil –, on see, et perekonda kaasav liikumine ei ole lahjendatud heaolu. See on kahekordne heaolu. Vanem, kes kõnnib kooliteekonna autoga sõitmise asemel, saab sammud ja laps saab harjumuse, värske õhu ja kümme minutit kiirustamata vestlust, mida autosõit kunagi ei tooda. Väljakutse, mis loeb koolijalutuskäiku, ei langeta latti. See mõõdab tegelikku käitumist, mis tervist tegelikult parandab, ja ehitab samal ajal vaikselt järgmise põlvkonna lähtetaset.

Süütundeprobleem

On ka teine, vähem arutatud põhjus, miks vanemad heaoluväljakutseid väldivad, ja see pole logistika. See on süütunne. Lapsevanema jaoks ei ole „mina-aeg“ kunagi tasuta – see on aeg, mille keegi teine katab. Jooks kell 18 tähendab, et elukaaslane teeb õhtusöögi üksi, vanavanem sõidab läbi linna või lapsed saavad veel ühe ekraanitunni. Iga heaolutegevus, mis on raamitud pereelust põgenemisena, kannab hinnasilti, mille maksab pere, ja enamik vanemaid otsustab enamikul päevadel, et hind on liiga kõrge. Programmid, mis toetuvad „hellita ennast“ raamistusele – sa väärid seda, võta aega endale –, tõstavad tahtmatult seda hinda, muutes tegevuse enesehellituseks, mida tuleb õigustada.

Lahendus on sama ümbermõtestamine teiselt poolt. Tegevused, mis kaasavad lapsi, ei kanna mingit süütunnet. Keegi ei tunne end isekana pere rattasõidu, koolijalutuskäigu või kahekümne minuti pärast, mil hoovis palli taga ajatakse. Kui teie väljakutse ülesehitus tasustab neid asju, ei ole te eemaldanud ainult ajalise takistuse – olete eemaldanud emotsionaalse, mis paljude vanemate jaoks oli neist kahest kõrgem.

Vanemaid kaasavad disainipõhimõtted

Kõigest sellest tuleneb mõni põhimõte ja neid tasub rakendada igale väljakutsele, mida korraldate, sest programm, mis toimib majas kõige ajanappimatele inimestele, toimib kõigile.

Esiteks ehitage andestus struktuuri sisse. Vanema kuus on alati kõrvapõletiku nädal, kooli etenduse nädal, nädal, mil kõik lagunes. Väljakutse, mis nõuab kolmkümmend täiuslikku päeva, lõpeb selle vanema jaoks kuuendal päeval ja ta ei liitu järgmisega. Järjepidevuse eesmärk (saavutage oma päevane eesmärk näiteks viieteistkümnel või kahekümnel päeval kolmekümnest) ütleb osalejatele kohe alguses, et ebatäiuslikud kuud loevad ka. See üks disainivalik teeb vanemate osaluse heaks rohkem kui mis tahes hulk julgustavat suhtlust, sest see vastab nende elu tegelikule kujule. Viisteist päeva päris harjumust kaootilises kuus ei ole langetatud standard; see on triumf ja struktuur peaks seda ütlema. (Lähemalt sellest, miks see toimib, artiklis järjestikuste päevade psühholoogia.)

Teiseks ärge kunagi ajastage midagi. Kindla kellaajaga sündmused – ühisjooksud, otsetunnid, lõunatunni ükskõik mis – jätavad välja igaühe, kes sel tunnil kohal olla ei saa, ja vanemad ei saa peaaegu kunagi sel tunnil kohal olla. Väljakutsed, kus käitumine loeb siis, kui see toimub, ükskõik millistes tükkides, on ainus formaat, mis sobib killustatud päevaga. Kümme minutit liikumist kell 6.40, koolijalutuskäik kell 8.15, mänguväljak kell 17.30 – päev summeerub, kuigi ükski blokk eraldi ei näe välja nagu treening.

Kolmandaks hoidke osalemise hind nulli lähedal. Vanemad annavad väljakutsele sama palju tähelepanu kui enamikule asjadele väljaspool perekonda: umbes üheksakümmend sekundit. Taskus olevast telefonist automaatne jälgimine haldab samme ja distantsi ilma igasuguse tegevuseta. Ja kõige muu jaoks on käsitsi sisestamine vanema parim sõber – sest nutikell on see asi, mis jäi laadimata ja lebab öökapil raamatukogu raamatu kõrval, mis jäi tagastamata. Väljakutse, mis laseb kellelgi logida eilse perejalutuskäigu või eilse öö une mälu järgi kümne sekundiga, samal ajal kui pasta keeb, hoiab segased nädalad väljalangemise nädalateks muutumast.

Praktikas toimivad formaadid

Mõned konkreetsed kujud, mis kõik tulenevad ülaltoodud põhimõtetest. Kooliteekonna sammuväljakutse: tavaline sammuväljakutse, mis on aga käivitussõnumis raamitud jalutuskäigu ümber kooli – sammud loevad siis, kui need juhtuvad, raamistus lihtsalt ütleb vanematele, et nende olemasolev rutiin on juba osalemine. Raamistus on odav ja see on vahe „järjekordse väljakutse, mida ma teha ei saa“ ja „oot, ma teen seda juba“ vahel. Nädalavahetuse perefoto üleskutse: kasutage väljakutse vestlust, et kutsuda üles jagama pilte liikumisest, mis kaasab lapsi – rattasõit, lehekuhja ekspeditsioon, lompides trampimise jalutuskäik. Vanemad, kes kunagi jõusaali selfit ei postitaks, postitavad lehekuhja ja vestlus täitub ettevõtte kultuuri versiooniga, milles vanemad end päriselt ära tunnevad. Järjepidevuse kuu: mis tahes igapäevane harjumus – vesi, uni, õues veedetud aeg, kümme minutit liikumist – helde päevade-kuus eesmärgiga, käivitatud rutiini lähtestumise ajal ja selgelt turundatud vanemakindlana.

Ja veel üks, mis jääb kergesti märkamata: privaatne väljakutse kui vanema enda kiht. Vanem saab luua väikese privaatse väljakutse kuni 10 inimesele, ainult oma perele või mõnele kontori kaasvanemale, mis tahes eesmärgiga, mis tema tegelikku ellu sobib, ettevõtte väljakutsete kõrval. Mõnikord on kogu ettevõtte edetabel täpselt vale suurusega kellelegi, kelle selle kuu võit on viis koolijalutuskäiku nädalas, ja ise loodud väljakutse samade piirangutega inimeste vahel on õige. Meie juhend pere liikumisväljakutse kohta näitab, kuidas seda seadistada.

Millal käivitada: kasutage rutiini lähtestumist

Kooliaasta algus on aasta ainus aeg, mil iga vanema rutiin lammutatakse ja ehitatakse korraga uuesti üles. Uued ärkamisajad, uued teekonnad, uus lapse järele mineku logistika: kogu pere graafik on umbes kolm nädalat nagu märg tsement. Harjumusuuringud toetavad selle akna kasutamist. Bathi Ülikooli teadlaste juhitud väliseksperimendis toimis igapäevase käitumise muutmise sekkumine paremini inimestel, kes olid viimase kolme kuu jooksul kolinud, kui väljakujunenud rutiinidega inimestel, sest häiritud rutiin jätab vanad harjumused muutustele avatuks. Heaoluankur, mis tuuakse sisse ajal, mil tsement on märg (koolijalutuskäik, kümme minutit pärast lapse kooli viimist, varasem magamaminek, mille kooliaasta niikuinii peale sunnib), ehitatakse rutiini sisse ja on novembris ikka alles. Sama ankur, mis tuuakse sisse kuu aega hiljem, võitleb juba kivistunud graafikuga. Kui september jäi vahele, on järgmised lähtestumised jaanuaris talvevaheajalt naasmine ja suvegraafikule üleminek ning uue alguse efekt töötab igaühe puhul teie kasuks.

Lõpusõna personaliosakonnale. Vanemad ei ütle teile, et programm jätab nad välja. Nad on demograafiline grupp, kes kõige vähem tõenäoliselt kurdab ja kõige tõenäolisemalt lihtsalt ei ilmu teie osalusandmetesse – neil pole tagasiside jaoks lisaenergiat ja neil on eluaegne harjutus vaikselt neelata asju, mis polnud nende jaoks kujundatud. Nii et ärge oodake kaebust. Vaadake, kes teie väljakutsetega liitub, märgake auku ja kujundage ümber majas kõige hõivatumate inimeste jaoks. Kui te seda teete, tõuseb osalus täpselt selles grupis, mille te vaikselt kaotasite – ja sageli tõuseb ka midagi, mida on raskem mõõta: vanemate tunne, et ettevõte näeb nende tegelikku elu.

Vanematesõbralike väljakutsete korraldamine YuMuuvis

Need osad sobivad YuMuuviga hästi kokku. Sammud ja distants sünkroonitakse telefonist automaatselt, nii et nutiseadet ega laadimisdistsipliini pole vaja. Uni (Sleep), vee joomine (Water drinking), õues veedetud aeg (Outdoor time) ja muud pereellu sobivad harjumused on käsitsi sisestatavad tegevused väljakutse tegevuste nimekirjas, mis logitakse sekunditega nupuga +Diary. Väljakutse loomisel valige päevane eesmärk (daily target) ja seadke käivitussõnumis finišijooneks viisteist või kakskümmend päeva kolmekümnest; väljakutse vestlus kannab nädalavahetuse perefotosid ja privaatsed väljakutsed annavad vanematele oma perekonnasuuruse kihi. Miski sellest ei tee vanema päeva pikemaks. See lihtsalt tagab, et heaolu, mida nad juba elavad, lõpuks loeb.

Rohkem ideid, mis toimivad väljaspool jõusaali, leiate meie spordiväliste heaoluväljakutsete artiklist ja sellest, miks uni kuulub teie heaoluprogrammi.

Soovite programmi, mis toimib teie kõige hõivatumatele inimestele? Broneerige YuMuuvi demo ja aitame teil kujundada vanematesõbralikke väljakutseid.