Väljakutse efekt: miks sõbralik võistlus toob päris muutusi

See algab sõnumiga: „Meeskonnaväljakutse algab esmaspäeval. Sammud, liikumine, kiitlemisõigus. Vabandusi ei aktsepteerita.“ Kolmapäevaks sumiseb vestlus. Inimesed võrdlevad marsruute, vahetavad esitusloendeid ja süüdistavad naljaga pooleks kolleege selles, et nad viisid punktide pärast koera kaks korda jalutama. Reedeks ei pea personaliosakond enam meeldetuletusi saatma, sest inimesed tuletavad üksteisele meelde. See on väljakutse efekt: väike ühine eesmärk loob päris ühise muutuse. Siit leiate psühholoogia selle kohta, miks sõbralik võistlus töötajate heaolus toimib ja kuidas kujundada väljakutseid, mis jäävad sõbralikuks.

Mis juhtub, kui me (veidi) võistleme

Psühholoogid on seda uurinud üle saja aasta. 1898. aastal märkas Norman Triplett, et jalgratturid sõitsid teistega koos kiiremini kui üksi, ja 1960. aastatel näitas Robert Zajonc, et teiste kohalolu kipub parandama sooritust lihtsates ja hästi harjutatud ülesannetes. Kõndimine on umbes nii lihtne ja hästi harjutatud ülesanne, kui üldse olla saab.

Kui inimesed näevad oma pingutust peegeldumas pingereas, edenemisribas või meeskonnakaaslase julgustuses, lakkab see tundumast nähtamatuna. Aja jooksul võib nähtav pingutus kujundada identiteeti: me ei kõnni lihtsalt rohkem, vaid hakkame end nägema kellenagi, kes liigub.

Tänapäevased uuringud toetavad seda. Pennsylvania ülikooli randomiseeritud STEP UP uuringus suurendas mänguelementide ja sotsiaalsete stiimulite lisamine sammude jälgimisele aktiivsust; võistlusrühm kõndis programmi ajal päevas umbes 920 sammu rohkem kui kontrollrühm (Patel jt, JAMA Internal Medicine, 2019).

Nähtav edenemine toob inimesed tagasi

Väljakutsed toimivad kõige paremini, kui edenemine on sage ja nähtav. Pikad ja ebamäärased algatused hääbuvad, sest neil puudub rütm; lühikesed väljakutsed iganädalaste verstapostidega muudavad edu lähedaseks. Te ei vaja, et inimesed rohkem pingutaksid, vaid et edu tunduks lähemal. Tasu ja motivatsiooni ajuteaduse kohta vaadake dopamiiniefekti ja lühiformaatide kohta, miks kiired väljakutsed toimivad.

Võistlus vs. koostöö

Ettevõtte heaolu puhul hinnatakse sageli üle seda, kui palju inimesed võitmisest hoolivad. Enamik töötajaid ei taha oma kolleege võita; nad tahavad kuuluda millegi juurde, mis liigub. Seepärast on meeskondlikud ja ühised eesmärgid nii tõhusad: „mina võitsin sind“ muutub „me tegime seda koos“.

Päris näited YuMuuvi klientidelt:

• Windrose hindas oma suvist sammuväljakutset ainult meeskondade tulemuste järgi, eri osakondadest segatud meeskondadega, ja kõndis koos Berliinist Tokyosse (lugege kliendilugu).
• DHR Global kasutab juhuslikult moodustatud ülemaailmseid meeskondi ja ühist sammueesmärki, et ühendada töötajaid enam kui 50 kontoris (lugege kliendilugu).
• Richcroft muutis sõbraliku võistluse liikumiseks oma mittetulundusmeeskondades (lugege kliendilugu).

Madalate panuste jõud

Kõrgete panustega väljakutsed – kallid auhinnad ja intensiivne jälgimine – võivad tagasilöögi anda. Surve toob lühiajalist kuulekust ja pikaajalist vältimist ning suurendab kiusatust numbritega sahkerdada. Psühholoogid nimetavad üht osa sellest üleõigustamise efektiks: kui väline tasu varjutab tegevuse enda, võib sisemine motivatsioon hääbuda.

Madalate panuste ja suure sotsiaalse energiaga väljakutsed kestavad tavaliselt kauem. Tunnustus, meeskondade edetabel või „vaadake, mida me tegime“ kokkuvõte annab sageli rohkem kui suur rahaline auhind. Kui pakute auhindu, jagage neid laialt; vaadake heaoluväljakutse auhindu ja kuidas luua kultuur, kus keegi ei peta.

Miks koos liikumine loob sidet

Igas organisatsioonis on nähtamatud seinad osakondade, rollide ja tasandite vahel. Ühine liikumine madaldab neid vaikselt. Kui finantsjuht ja klienditoe töötaja võrdlevad väljakutse vestluses oma nädalavahetuse jalutuskäike, on see kultuuritöö, mis on maskeeritud treeninguks.

Ka selle taga on uuringud. Stanfordi katsetes tegid inimesed, kes kõndisid samas taktis või liikusid teistega sünkroonis, hiljem rohkem koostööd kui need, kes seda ei teinud (Wiltermuth ja Heath, Psychological Science, 2009). Ühine rütm loob tunde, et ollakse samas meeskonnas. Loomulik kõrvalmõju: rohkem jalutuskoosolekuid.

Suurepärase väljakutse anatoomia

Koostisosa	Kuidas see välja näeb
Selgus	Üks meeldejääv eesmärk: „Kõnnime sel kuul koos 1 miljon sammu“
Kaasavus	Tegevused, mida kõik saavad teha (kõndimine, treeningminutid, teadvelolek), ja õiglane meeskondade punktiarvestus
Nähtavus	Edetabelid, edenemise uudised ja fotod väljakutse vestluses
Tunnustus	Tunnustus järjepidevuse, arengu ja meeskonnavaimu eest, mitte ainult esikoha eest
Lõpetatus	Selge lõpp ja ühine kokkuvõte sellest, mida grupp saavutas

Kuidas muuta need koostisosad uuendusteks, mida inimesed jälgivad, lugege artiklist heaoluväljakutse lugude jutustamine.

Kuidas hoida võistlus sõbralikuna

• Kasutage meeskondade keskmisi, kui meeskondade suurused erinevad, et väikesed meeskonnad ei jääks halvemasse olukorda.
• Määrake kasutajale päevane piirmäär, et üks maratonipäev ei otsustaks tulemust.
• Pakkuge mittevõistluslikke teid: ühised eesmärgid ja päevased eesmärgid lasevad inimestel osaleda ilma järjestamiseta. Vaadake väljakutseid mittevõistlushimulistele töötajatele.
• Ärge kunagi häbistage edetabeli lõppu. Tähistage selle asemel pingutust ja arengut.

Kui väljakutsed ebaõnnestuvad, ja mida see õpetab

Mõned väljakutsed kukuvad läbi, sest eesmärk on ebaselge; teised seetõttu, et need tunduvad kohustuslikud. Õppetund on tavaliselt sama: heaolu toimib, kui see on vabatahtlik, nähtav ja jagatud. Kõige paremini taastuvad meeskonnad, kes teevad kiire tagasivaate, küsides osalejatelt, mis tundus hea, mitte ainult mis toimis, ja kasutavad seda järgmise väljakutse parandamiseks.

Kokkuvõte

Sõbralik võistlus ei tähenda kolleegidest paremaks saamist. See tähendab inimestele meeldetuletamist, et muutus tundub parem, kui see on ühine. Päris edasiminek ei ole võidujooks; see on rütm, ja kui meeskonnad liiguvad rütmis, liiguvad organisatsioonid edasi. Kas olete valmis oma väljakutset alustama? Broneerige YuMuuvi demo.